9. aprillil 2013. aastal kell 14.15 kaitseb Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas Narva mnt 4, ruumis B306
KERLY ESPENBERG doktoritööd
INEQUALITIES ON THE LABOUR MARKET IN ESTONIA DURING THE GREAT RECESSION (Ebavõrdsus Eesti tööturul Suure Majanduslanguse ajal)
Juhendajad: dotsent Kaia Philips (PhD), Tartu Ülikool
vanemteadur Jaan Masso (PhD), Tartu Ülikool
Oponendid: professor Ellu Saar (PhD), Tallinna Ülikool
professor Wiemer Salverda (PhD), Amsterdami Ülikool, Holland
Diskussioon ebavõrdsuse, selle põhjuste ja tagajärgede teemal on sama vana kui inimühiskond. 2000. aastate lõpus aset leidnud majanduskriis, mida tuntakse ka Suure Majanduslangusena (Great Recession), oli viimasel sajandil aset leidnud kriisidest suurim. Kuivõrd täna on arenenud riikide vahelised suhted tunduvalt tihedamad kui paarkümmend aastat tagasi, siis kandus Ameerika Ühendriikidest alguse saanud finantskriis kiiresti Euroopasse, sealhulgas Eestisse. Need arengud mõjutasid otseselt ka tööturu olukorda. Eesti tööturgu tabas kriis sarnaselt ülejäänud kahele Balti riigile eriti teravalt. Hõive langus oli Balti riikides kriisiperioodi alguses ELi riikidest suurim, Eestit edestas vaid Läti.
Käesoleva töö fookuses on tööturul ilmnevate ebavõrdsuste areng Eestis kriisi ajal (eeskätt aastatel 2008–2010). Töö eesmärgiks on välja selgitada, millised tööturugrupid olid kriisi ajal kõige enam haavatavamad ning millised muutused toimusid tööturul ilmnevates ebavõrdsustes majanduskriisi perioodil. Töös analüüsitakse, milliseid kohanemismehhanisme kasutati Eesti tööturul kriisiga toimetulemiseks, milline oli institutsioonide roll ning millised olid erinevused sektorite vahel ja soo, vanuse, rahvuse ja haridustaseme lõikes. Lisaks luuakse teoreetiline tööturul ilmnevate ebavõrdsuste raamistik, mis koondab süsteemselt kokku kolm tööturu ebavõrdsuse tahku: hõive, töötundide ja palga ebavõrdsuse.
Rahvusvahelistes võrdlustes tuuakse riiki esile positiivse kohandumise näitena, kus hoolimata riigi väiksusest ning kriisi suurest mõjust suutis riik rakendada meetmeid ning seejärel pöörata sügava languse peagi tõusuks. Tulemused näitavad, et Eesti tööturg oli kriisi ajal paindlik. Eestis kasutati kriisiga toimetulemiseks tööturul kõiki kolme kohanemismeedet, eeskätt hõive ja palga, aga ka töötundide kohandamist. Töötuse kasv oli kriisi algusperioodil Eestis üks kõrgemaid ELis, jäädes alla vaid Lätile. Eestis kasutati palkade alandamist märksa enam kui teistes ELi riikides. Töötundide abil kohandamist kasutati kriisiperioodi alguses. Avalikus sektoris toimus kohanemine Eestis peamiselt läbi palga alandamise, töötajate arvu ja töötunde kohandati vähem. Erasektoris olid kohanemismehhanismid tegevusalade lõikes märkimisväärselt erinevad. Neis sektorites, mida kriis mõjutas tugevamalt, kasutati kõiki kolme kohandamise meedet. Palga ebavõrdsus mõõdetuna 1. ja 9. detsiili palkade suhtena ei muutunud kriisiperioodil oluliselt. Küll aga suurenes D9/D5 ja vähenes D5/D1 näitaja, viidates sellele, et majanduskriis mõjutas alguses negatiivselt eeskätt palgajaotuse keskmises osas olijaid. Tööturuinstitutsioonidel (miinimumpalk, ametiühingud) ei olnud Suure Majanduslanguse ajal olulist mõju ebavõrdsuste arengule tööturul, pigem tulenesid muutused ebavõrdsuses sektorilisest ja ametialasest segregeeritusest.
Suure Majanduslanguse ajal Eesti tööturul ilmnenud ebavõrdsused võib jaotada kahte gruppi. Esimesse kuuluvad lühiajalised ebavõrdsuste muutused, mis majanduse taastudes kadusid, näiteks meeste-naiste töötuse lõhe kasv. Teine grupp hõlmab ebavõrdsusi, mis võivad pikemas perspektiivis püsima jäädes piirata majanduskasvu ning millega toimetulemiseks on vaja rakendada asjakohaseid poliitikameetmeid. Kriisi ajal ilmnenud ebavõrdsuste analüüs näitab, et noored, vähemusrahvused ja madalama haridustasemega inimesed olid tööturul kriisi mõjude osas kõige enam haavatavad ning taastumisperioodil on pikaajaliste töötute osakaal kasvanud eelkõige vanemaealiste töötute seas. Taastumisperioodil tuleb neile gruppidele pöörata tähelepanu, et tuua nad tagasi tööturule.
Lisaks üldisematele arengutele käsitleti töös sügavuti kõrgelt haritud noorte olukorda Eesti tööturul kriisiperioodil. Vastupidiselt üldiselt levinud arvamusele saavad sotsiaalteaduste tudengid tööturul paremini hakkama kui reaalteaduste tudengid. Töötuse määr on mõlema grupi puhul ka kriisiperioodil väga madal, kuid magistritasemel on sotsiaalteaduste lõpetanute palgatase kõrgem kui reaalteaduste lõpetanutel. See on osaliselt selgitatav töökogemuste erinevustega: õpingute ajal töötab märksa suurem osa sotsiaalteaduste tudengitest. Võttes vaatluse alla vaid päevase õppevormi lõpetanud, on reaalteaduste lõpetanute palgad kõrgemad kui sotsiaalteaduste lõpetanutel.
Eestis on kõrgkoolilõpetanute seas aasta pärast lõpetamist sooline palgalõhe võrreldav üldise palgalõhega (25%). Seejuures esinevad märkimisväärsed erinevused õppevaldkondade lõikes: palgalõhe on praktiliselt olematu teenindusvaldkonna lõpetanute hulgas ning 40% tervise ja heaolu valdkonna lõpetanutel. Palgalõhe on osaliselt selgitatav meeste ja naiste ametialase segregeeritusega, kuid oluline roll on ka ühiskonna tasandi suhtumisel (sh naiste madalamal palgaootusel), mille muutmine on pikemaajalisem protsess.